Tekstiilikunstnik Ilme Rätsepa looming viib rännakule looduse ja kujutlusvõime maailma PERSOON Kaasatud ekspert:Ilme Rätsep 04.11.2026 Jaga: Kuula (10:04) 0:00 0:00 Ilme Rätsepa lõuendimaal „Allee“. Päikesetõus rabas. On kunstiteoseid, mille juures jääd pikemalt peatuma. Neis on midagi seletamatult köitvat, mis äratab kujutlusvõime ja viib mõtted rändama. Igaühel meist on kunstiga oma isiklik suhe ning see, mis üht inimest puudutab, ei pruugi teises samasugust tunnet tekitada. Kogenud tekstiilikunstniku Ilme Rätsepa loomingust võib tähelepanelik vaatleja leida midagi, mis kutsub avastama ja äratab uudishimu. Tema rabamaastikud, siidimaalid ja fantaasiarikkad tekstiiliteosed mõjuvad kohati justkui teisest maailmast pärit piltidena. Tuttav loodus avaneb ootamatute värvide, vormide ja valguse kaudu ning maalitud kujundid lisavad sellele uusi tähendusi. Ilme Rätsep on maalinud peaaegu kogu elu. Tema loomingus kohtuvad aastatega omandatud meisterlikkus, tundlik loodusetaju ja vabadus liikuda tundmatusse. Kunstniku jaoks on maalimise juures kõige põnevam see, et kunagi ei tea täpselt, milliseks teos lõpuks kujuneb. Ilme Rätsep räägib oma loomingulisest teekonnast, looduse mõjust ja maalimisega kaasnevast avastamisrõõmust. Värvihaigus, mis kestab terve elu Kunstnikuks tahtsin saada juba kaheaastaselt. See oli minu suur unistus, mis on saatnud mind kogu elu. Üheksandas või kümnendas klassis valmisid minu esimesed maalid. Hiljem astusin Eesti Riiklikku Kunstiinstituuti (ERKI) sooviga õppida kangamaali. Ühel esimese kursuse kevadsemestri päeval jättis õppejõud meid pikaks ajaks üksi ruumi koos siidivärvide ja kuumvahaämbriga. Ja nii see algas. See ei ole siiani lõppenud. Lõpetasin küll ERKI moeeriala ning töötasin seejärel 27 aastat Tallinna Tehnikaülikooli keemiateaduskonna õmblustoodete tehnoloogia ja konstrueerimise erialal kunstiainete õppejõuna, õpetades muu hulgas joonistamist, maalimist ja kompositsiooni. Olen selle kogemuse eest väga tänulik, sest õppejõutöö on põnev ja pidev õppimine, mis ei lase maailmapildil kivistuda. Kõige selle kõrval on minu suurimaks kireks jäänud värvid ja siidile maalimine. Olen sellega tegelenud juba üle neljakümne aasta. Ma ütlen vahel enda kohta, et olen värvihaigusesse nakatunud terveks eluks. Ilma värvideta oleks maailm minu jaoks surmavalt igav ja tühi. Maalimine on mulle sedavõrd oluline, et pikem paus mõjutab isegi mu enesetunnet. Kui ma ei saa kaua aega maalida, siis muutun rahutuks. Ma ei teadvusta seda endale alati. Aga kui saan üle pika aja jälle raami taha, tunnen järsku, et olen jälle omas elemendis. Minu kõige õnnelikumad hetked on kindlasti möödunud ateljees siidi maalides. Lapsepõlvest kaasa tulnud loodusetunnetus Loodus on mind köitnud juba lapsepõlvest peale. Minu vanemad armastasid puhata metsade ja rabade ääres ning veetsime sageli kogu kahenädalase suvepuhkuse telgis. Mäletan, et olin umbes kuueaastane ja magasin kaks nädalat telgis, metsa või raba ääres. Keegi ei öelnud ega rääkinud, mida ja kuidas ma seal tegema pean. Me lihtsalt olime seal. See oli puhkus. Looduses viibimine ja ümbritseva tunnetamine on jäänud minuga tänaseni. Võin sattuda täiesti juhuslikku paika, kus mind puudutab eriline valgus, värv, heli või hoopis täielik vaikus. See on midagi, mis minusse jääb. Ühel hetkel hakkan seda maalima. See ei ole dokumenteeritud maastik sellest konkreetsest kohast. Ma ei saa seda meeleolu salvestada, aga saan läbi enda tuua välja selle emotsiooni. Raba kui ammendamatu inspiratsiooniallikas Raba on minu jaoks üks olulisemaid inspiratsiooniallikaid. Käin sageli räätsadega erinevates Eesti rabades (Kakerdaja, Loosalu, Seli jt). Mulle meeldib liikuda tavapärastelt matkaradadelt kõrvale, laugaste vahele, kus avanevad hoopis teistsugused vaated. Teed valides jälgin muu hulgas mände, sest need kasvavad kandvamal pinnasel. Mul ei ole tavaliselt kindlat sihtpunkti. Liigun ringi, jälgin valgust ja värve ning vaatan, mis parasjagu toimub. Mõnda paika satun ikka ja jälle tagasi, aga iga kord on seal midagi uut. Sageli lähen rabasse juba enne päikesetõusu. Suvel tähendab see vahel poolteist tundi enne päikese kerkimist kohale jõudmist. Sügisel tuleb aga liikuda peaaegu käsikaudu läbi pimeduse. Ei ole olemas kahte ühesugust päikesetõusu. Ma võin tahta midagi sarnast ja seda jahtida, aga see ei tule. Iga kord on rohkem või vähem udu ja valgust. Kevadine udu on soojemat värvi, sügisene seevastu raske ja hall. Aga sügisel on raba ise erakordselt värviline. Hommikul võib taevas olla lilla, siis läheb valguse lisandudes õrnalt punaseks. Päike hakkab tõusma ja värvid muutuvad järjest. Ühel hetkel tuleb udu peale ja kõik kaob ära. Siis läheb udu jälle minema ning avaneb hoopis uus vaade. Ma jälgin neid muutusi ja ootan seda õiget hetke, kui valgus ja värvid on omavahel tasakaalus. Mõnikord kestab see väga lühikest aega, sest kui päike kõrgemale tõuseb, lähevad värvid juba teravamaks ja jahedamaks. Kui kangas hakkab kunstnikuga rääkima Siidile maalimisel kasutan Eestis vähelevinud arhailist kuumvaha tehnikat. See on töömahukas, kuid väga võimalusterohke maalimisviis, mille juures ei ole tulemust võimalik täpselt ette näha. Maalima hakates ei ole mul tavaliselt kindlat kavandit. Enamasti ei tea ma üldse, kuhu töö lõpuks välja jõuab. Kui ma kavandi alguses teaksin, mis seal hakkab sündima, siis ma ei hakkaks üldse maalima. See teadmatus on protsessi kõige põnevam osa. Mis seal hakkab sündima? Vahel tekib maalimise käigus täielik kaos. Kangale ilmuvad erinevad vormid ja värvid, mis esialgu ei sobi justkui üldse kokku. Aga siis jõuan ühel hetkel punkti, kus hakkan tajuma, mida edasi teha. Kui olen selle punkti ületanud, siis tuleb teadmine, et nüüd tuleb nii edasi minna. Kangas hakkab suhestuma ja rääkima. Iga valminud teos on kordumatu. Isegi autorina ei suudaks ma sellest enam täpselt samasugust koopiat maalida. Sageli annab üks töö tõuke järgmisele. Nii võib sündida järjest mitu omavahel seotud teost. On perioode, mil veedan väga palju aega maaliraami taga ning üks mõte viib teiseni. Ma rändan maailmas, kus justkui kõike on võimalik maalida, aga samas kõike ei ole võimalik maalida. Kui mineviku kujundid saavad uue elu Viimasel ajal olen leidnud inspiratsiooni ka oma minevikust. Minu maalidesse on tagasi ilmunud spiraalid, lillevormid, väikesed struktuurid ja sümbolid. Paar aastat tagasi juhtus ühe töö juures midagi ootamatut. Mulle meenus selgelt, kuidas mulle nooruses meeldis joonistada kõikvõimalikke kummalisi lillevorme. Otsustasin selle vana lilleteema uuesti ette võtta ja edasi arendada, aga nüüd juba hoopis teistsuguste kogemuste ja tehniliste oskustega. See viis mind omakorda täiesti uute lahenduste ja avastusteni. Seejärel köitsid mu tähelepanu vanaaegsed jõuluehted ja nende väikesed struktuurid. Hakkasin katsetama, kuidas kujundid üksteise kõrval suhestuvad ja milliseid uusi tervikuid neist luua saab. Nendest otsingutest kasvasid välja uued teosed ja sümboliread, mida nimetan olemise ja muutumise märkideks. Kujundid moodustavad justkui mustri, aga päris tavapärane muster see ei ole, sest puudub kindel kordus. Mulle tundub, et muutumise teema on mind saatnud kogu aeg. Nii looduses kui ka maalimises on kõik pidevas liikumises. Tundub, et ükskõik kuhu ma satun, saab selgeks, et kõige püsivam on elus muutumine. Pildid annavad kujutlusvõimele ruumi Minu jaoks on väga oluline, milliste piltide keskel inimesed elavad. Minu lapsepõlv jäi aega, mil kodudes ei olnud seintel nukkude või õhupallidega tapeete, küll aga oli pilte, mis panid kujutlusvõime tööle. Mäletan, et vanemate toas oli pilt, kus olid rohututid. Ma mõtlesin, et huvitav, mis on selle rohu taga. See oli väike asi, aga pani mind mõtlema ja ette kujutama midagi, mida pildil otseselt näha ei olnud. Ma arvan, et me ei teadvusta sageli, kui palju ümbritsevad pildid meid mõjutavad. Mõni pilt võib jääda meie sisse pikaks ajaks ja saada hiljem millegi uue alguseks. Paljudel juhtudel võtame endalt ühe osa elust ära, kui meil pole seda fantaasiarikast pildikeskkonda. Seepärast pean oluliseks, et ka kodudes ja tööruumides oleks pilte, mis panevad mõtlema, avastama ja kujutlema. Kunst, mis elab koos inimesega Ilme Rätsepa looming jõuab inimesteni mitmel moel. Tema looming saab alguse siidile maalitud originaalteostest, mis võivad jõuda näitusesaali või leida uue väljundi autoridisainiga sisustus- ja tarbetekstiilidel. Tänapäevane digitrükitehnoloogia võimaldab kunstniku maalitud kujundeid ja värvimaailma kanda erinevatele kangastele ning kasutada neid väga erinevates mõõtudes ja otstarvetes, näiteks seinatekstiilidel, paneelkardinatel, ruloodel, ruumijagajatel, voodikatetel, mööblikatetel, kottidel, siidisallidel ja lipsudel. Ilme Rätsepa loomingus on palju avastamisruumi ning iga vaataja võib leida sealt midagi isiklikku. Mõni kujund äratab mälestuse, teine viib mõtted paikadesse, kus pole kunagi käidud. Nii võivad pildid, mille keskel me elame, avada meie kujutlusvõimele hoopis uusi maailmu. Vaata lähemalt Ilme Rätsep Disaini autoriloomingut. Autor:Inkodu.ee - JR siidimaalid Ilme Rätsep DisainAutoridisainiga sisustustekstiilid ja aksessuaarid Ööbiku 15, 11311 Tallinn, Harjumaa +372 5615 6180 www.ilmeratsep.comVaata profiiliTekstiilikunstnik Ilme Rätsepa autoridisainiga sisustustekstiilid ja aksessuaarid. Valikus on siidimaalid, seinatekstiilid, paneelkardinad, rulood, sallid ja kotid.