Kas rohepööre välistab võimaluse ehitada palkmaja?

Tänapäeva energiatõhususe nõuded seavad eesmärgiks A-energiaklassi, nullenergia kontseptsiooni ja taastuvenergia kasutamise. Maja peab tarbima vähe, olema tihe ning tehnoloogiliselt nutikas. Kuid kas kõige selle juures on jäetud tähelepanuta see, millest maja üldse ehitatakse? Ehk kas vaatame ainult seda, mis juhtub pärast maja valmimist, aga mitte seda, milline keskkonnamõju kaasneb selle ehitamisega enne, kui küttearved vähenema hakkavad?

Miks palkmaja ja A-klass omavahel alati kokku ei sobi?

Traditsioonilist palkmaja hinnatakse eelkõige loodusliku materjali, hea sisekliima ja pika eluea tõttu. Sageli kasutatakse selle ehitamiseks ka kohalikku puitu. Ometi jääb palkmaja energiamärgise loogikas sageli B- või C-klassi.

Selle üheks põhjuseks on asjaolu, et massiivne puit ei saavuta võrreldes mineraalvillaga sama madalaid U-väärtusi. Samuti keskendub energiatõhususe arvutus eelkõige hoone kasutusaegsele energiakulule ega anna samas ulatuses hinnangut ehitusmaterjalide tootmise ja transpordi keskkonnamõjule.

Nii tekib olukord, kus väiksema tootmisjalajäljega palkmaja võib saada madalama energiamärgise kui A-klassi eramu, mille ehitamisel kasutatakse suurema energiakuluga tööstuslikke materjale.

Vipson Projekt OÜ juht Taavi Tuvike on käsitööpalkmaju ehitanud üle 30 aasta. Tema hinnangul eelistavad praegused energiatõhususe nõuded lahendusi, mis annavad parema energiamärgise, kuid ei arvesta piisavalt ehitusmaterjalide tootmise keskkonnamõju.

„Toon ehituspalgi 50 kilomeetri raadiusest, töötleme ja kuivatame selle kohapeal ning kohalik inimene saab tööd. Aga rohepöörde loogika järgi justkui reostan, sest maja energiakulu ei vasta A-klassi piiridele,“ ütleb Tuvike.

Ta toob näiteks ka olukorra, kus puuküttega ahi võib energiaklassi arvutuses tulemust halvendada, samal ajal kui elektriga töötav soojuspump annab parema tulemuse.

„Aga mis siis saab, kui elektrit ei ole?“ küsib ta.

Vipsoni majad valmistatakse kuivas tootmiskeskkonnas kuivast ja sertifitseeritud puidust. Tuvikese sõnul aitab selline tootmisviis tagada konstruktsiooni vastupidavuse ning hoida ehitamise keskkonnamõju võimalikult väikesena.

Elutsükli CO₂ – energiamärgise teine pool

Hoone keskkonnamõju ei teki ainult selle kasutamise ajal. Oma jälje jätavad ka ehitusmaterjalide tootmine, transport ja töötlemine.

Tööstuslikult ehitatud energiatõhusates majades kasutatakse sageli materjale, mille tootmine nõuab palju energiat ja millega kaasneb arvestatav CO₂ jalajälg. Nende hulka kuuluvad näiteks:

• mineraalvill (klaasvill, kivivill), mille tootmine toimub väga kõrgel temperatuuril ja nõuab palju energiat;
• vahtmaterjalid nagu EPS, XPS ja PIR, mis põhinevad fossiilsel toorainel ning mille ümbertöötlemine võib olla keeruline;
• liimpuit (nt CLT ja glulam), mille tootmisel kasutatakse liime ja täiendavaid tööstuslikke protsesse;
• betoon, mille keskkonnamõjust moodustab olulise osa tsemendi tootmine;
• metallkarkassid ja -ühendused, mille tootmine on samuti energiamahukas.

Kuigi sellise maja kasutusaegne energiakulu võib olla väga väike, ei pruugi ainult energiamärgise põhjal olla võimalik hinnata kogu hoone elutsükli keskkonnamõju. Samas ei ole Eestis hoone kogu elutsükli hindamine energiamärgise tavapärane osa ning energiamärgis keskendub eelkõige hoone kasutusaegsele energiakulule.

Tuvikese hinnangul tuleks seetõttu vaadata maja tervikuna – alates materjalide päritolust ja tootmisest kuni hoone kasutamise ja elueani.

Lahendus algab tervikvaatest, mitte ainult energiatarbimisest

Kui eesmärk on vähendada hoonete keskkonnamõju, tasub lisaks kasutusaegsele energiakulule arvestada ka seda, milliseid ressursse nõudis maja ehitamine ja kui kaugelt materjalid objektile jõudsid.

Tuvikese hinnangul algab keskkonnasäästlik ehitus kohaliku puidu kasutamisest, kuivas tootmiskeskkonnas valmistamisest ja võimalikult väikese materjalikuluga lahendustest. Sama oluline on tema sõnul valida küttelahendus, mis sobib konkreetse maja ja elanike vajadustega ega sõltu tingimata ainult ühest energiaallikast.

Palkmaja saab seejuures vastata ka tänapäevastele energiatõhususe nõuetele, jäädes oma olemuselt puiduseks ja ehedaks.

Vipsoni ehitatud majad saavutavad sõltuvalt projektist B- või C+ energiaklassi ning vastavad kasutusloa saamiseks vajalikele nõuetele. Energiatõhusust aitavad parandada näiteks päikesepaneelid, kolmekordsed soojust peegeldava kattega aknad, tõhusam katuse ja põranda soojustus ning soojustagastusega ventilatsioon.

„Kui maja on korralikult projekteeritud, saab ka käsitööpalkmajas väga hea tulemuse. Küsimus on pigem selles, mida ja kuidas arvutatakse,“ ütleb Tuvike.

Tema hinnangul keskenduvad praegused energiatõhususe nõuded eelkõige hoone kasutusaegsele energiakulule, kuid tulevikus võiks suuremat rolli mängida kogu elutsükli hindamine – alates ehitusmaterjalide päritolust ja tootmisest kuni nende kasutamise ja hoone elueani. Nii saab ka palkmaja traditsioon jätkuda ja areneda, mitte kaduda bürokraatiasse.

Seda mõtet toetab ka Vipsoni 2025. aasta Puitmajaliidu konkursil nomineeritud tahutud palkseintega väikemaja, mis näitab, et traditsioonilist palkmaja saab ühendada tänapäevaste ehitusnõuete ja arhitektuuriga.

Loe põhjalikumalt: palkmaja ehitusprojekti kirjeldus

Vipson on pälvinud tunnustust ka varasematel aastatel. Näiteks sai auhinna Norra mägedesse ehitatud palkmaja, mida hinnati kui head näidet keerulistesse tingimustesse sobivast, looduskeskkonda sulanduvast ja kestlikust ehituslahendusest.

Küsimus ei ole selles, kas palkmaja või A-klassi maja on parem. Küsimus on pigem selles, kas hoone keskkonnamõju hinnatakse tervikuna või ainult selle kasutusaegse energiakulu põhjal.

„Palkmaja tellija teab tavaliselt üsna hästi, mida ta tahab. Ta otsib päris puitu, lihtsust, vastupidavust ja teistsugust elukeskkonda. Minu arvates peaks ka sellisel majal olema tänapäeva ehituses oma koht,“ võtab Tuvike kokku.

Loe lähemalt Kliimaministeeriumi energiamärgiste muudatuste kohta.
Kliimaministeeriumi ülevaade energiamärgiste muudatustest

A: Inkodu.ee (Jane Rohtsalu)